Page 18 - Lääneranna Teataja 2019-18

18 LÄÄNERANNA TEATAJA / Nr 18 / JUUNI 2019
kujutatud kibuvitsa- ja õunapuuõisi, roose, pojenge, mur- tudsüdameid, karikakraid, meelespealilli, maikellukesi, maarjalilli, kurekatlaid, maasikaõisi ja -marju, moone, kannikesi, kadaka- ja kuuseoksi. Taimede hulka on tikitud linde, monogramme, hobusepäid ja -raudu ning aastaarve. Ornamendid on meistrid tavaliselt loonud ise. Lisaks võidi eeskuju võtta kõigelt, mis oli kättesaadav: trükimustrid, postkaardid, etiketid, reklaamümbrised, looduslikud lilled, teiste tikkijate tööd. Meistrite loodud mustreid kopeeriti ja jäljendati. Lihulast sai alguse ka punaste tikitud seelikute mood.
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kasutati tikkimiseks peamiselt koduseid materjale – kodukootud kangaid ja lõngu. Läänemaa keskosa kihelkondade moevärviks oli punane, nn Lihula punane. See pidi olema hästi ere – mida säravam, seda parem. Sellest tulenevalt olid esimesed tikitud tekid punasepõhjalised. Hiljem tulid kasutusele kirsspunase-, musta-, pruuni- ja hallipõhjalised tekid. Lõngade värvimiseks kasutati taimevärve. 20. sajandi II kümnendil hakati tikkimiseks poest lõngu ostma.
Tikkijad jagunesid meistriteks ja kodukäsitöö tegijateks, kelleks olid tavalised talunaised. Meistrid tikkisid tekke enamasti tellimise peale. Tikkimine oli töömahukas, aega kulus vastavalt ornamendi raskusele ja tikkija võimekusele.
Enne sõda peeti lilltikandiga vaipu ja saanitekke jõukuse näitajaks ja uhkuse asjaks. Uhked tekid saanidel, oli kiri- kusse sõit nagu kohalik moedemonstratsioon. Teine maa- ilmasõda ja nõukogude aeg pööras senise elu pea peale. Kauneid vooditekke kasutati esialgu veel pühapäeviti päevatekkidena, saanitekke vahel ka külla sõites. Vaesuse suurenedes muutusid senised uhkusetekid tavalisteks vooditekkideks, osa neist peitus aastateks kirstudesse. Mingil hetkel ei osatud nende väärtust enam uute mood- sate asjade pealetulekuga hinnata ning paljud tekid leidsid tee kartulihunnikute katteks või mädanesid lihtsalt aida all. Õnneks erinevate etnograafiakogumiste käigus sai paljud tekid ka päästetud.
2007. aasta lõpus algas Lihula Rahvaülikoolis lilltikandi kursus, mis viis ka tikitud tekkide uurimiseni.
Tänu LEADER projekti rahastamisele saab Lihula Muuseum neid kauneid tekke eksponeerida nüüd juba selleks otstar- beks renoveeritud saalides. Lisaks tekkidele on muuseum oma kogudest väljapanekusse lisanud kaunite tikanditega rahvariidesärgid.
Rahvariidesärgid
Valgest linasest riidest naistesärk oli nii alus- kui ka pealis- rõivas. 19. sajandi esimesel poolel oli särk ilma kraeta, kaelaava tõmmati kurrupaelaga kokku. Õlalapid ja var- ruka värvlid kaunistati tiheda valge põimpilutikandiga. Sellist särki kanti veel 19. saj keskpaiku suviste põllutööde
Spordiuudised
22. mai – 20. juuni
Jalgpall
U14 II liigas Põhi/Lääs piirkonnas mängiv Lõuna-Läänemaa JK on 20. juuni seisuga pidanud kokku kaheksa mängu, millest seitse kaotati ning üks võideti. Hetkel ollakse vära- vatevahega 17:49 tabelis 8. kohal. Võistkonnas teeb kaasa 16 noorjalgpallurit, neist 12 õpivad Lihula Gümnaasiumis, 3 Virtsu Koolis ja 1 Martna Põhikoolis. Treenitakse Lihulas. Eelmisel aastal võitis sama võistkond U13 vanusegrupis
SPORT
oma tsoonis kolmanda koha! “Tänavusel aastal astuti aga suurde jalgpalli,” ütleb treener Jaanus Getreu ning lisab: “Nimelt oli poistel esimene aasta, kus mängida tuleb suurel väljakul ja 11 vs. 11. See on jalgpall, mis nõuab teistsugust ettevalmistust ja seda aastaringselt. Ka talvel suurel väl- jakul treenimisega. Seda tehakse mõistagi kunstmuruvälja- kutel. Kahjuks meil selline võimalus puudub.” Rohkem infot noorte tulemuste kohta leiab Lääneranna Teataja veebiväl- jaandest ajaleht.laaneranna.ee.
juures vööga, ilma teiste riieteta. 19. sajandi teisest poolest hakkasid moodi minema kõrge püstkrae ja laia rinnalapiga särgid. Neid kaunistati ristpistes punase märkniidiga tiki- tud ornamendi ning poest ostetud siksakpaelaga. Lai rin- nalapp suleti juba nööpidega. 20. sajandi alguses tuli punase tikandi asemele moodi broderii. Nii hakkasidki moodsamad naised õlalappe, rinnalappi ja varrukavärvlit katma valge augutikandiga.
Valgest linasest riidest meestesärk oli laia mahapööratava kraega, kaelus kinnitati vitssõlega. Piduülikonna särgikrae seoti kaelarätiga üles. Kaunistused olid lihtsad: varru- kavärvlitel ja õlalappidel valge linase niidiga tikand. 19. sajandi lõpul hakkasid Lihulas ja Kirblas mehed kandma naistega sarnase lõike ja punase tikandiga särke (eriti pul- masärkidena).
Kahe LEADER projekti toel renoveeritud saali vahele jäi aga üks ruum, mis oli väga nutuses olukorras. Oli valida, kas külastaja astub täiesti sürrealistlikus seisundis ruu- mist täiuslikku muusemimaailma või õnnestub siiski leida vahendid, et ka sellest ruumist teha muuseum.
Lääneranna vallavanem oli see, kes tegi rahastamisotsuse ja muuseum sai juurde veel ühe ruumi.
Selles saalis eksponeeritakse kohalikku ajaloolist rahvus- liku käsitöö staari, millest paraku siiani teenimatult vähe juttu on olnud – patselapilisi tekke.
Eesti patselapilised tekid
Patselapiline (Kasari jõest põhja pool patsulapilisena tuntud) tekk olevat oma nime saanud Liivi mõisa Patsu küla, Taometsa talus elanud kutselise kangru, Anna Reppo (1886–1946) järgi, kes 1920–1945 neid lapilisi tekke müügiks kudus. Vaibakudumise tehnika võis olla omanda- tud naaberkülas, Liivi mõisas 19. saj lõpupoole tegutsenud õpetatud meeskangrutelt, mille Reppo traditsioonilistele triibutekkidele üle kandis ja omakorda ümberkaudsetele kudujatele edasi õpetas (H. Tellei). Veel tuntakse patsela- pilist nimedega Lihula-lapiline, lätilapiline, pöördudlapi- line tekk.
Nelja niie ja nelja tallalauaga topelt-drell tehnikas kootav tekk moodustab põhivärvil erksate triipudega kordumatuid ruudustikke. Patselapilises tekis kohtub paksemaid ja sooje- maid kangaid võimaldav tehnika Läänemaa värvikeelega, mis Lihula ümbruses erilises värvikirevuses avaldus ning hämarates eluruumides punasepõhjaliste seelikutega võrd- set sära pakkus.
Arvan, et Lihula võib oma mõisa arengute üle uhke olla ja see on alles algus.
Kõigile kauneid muuseumielamusi!
Foto: Kristina Kukk