Page 9 - Lihula viinavabrik

2 Ehituspärandiproblemaatika
2.1 Ehituspärandi võimalustest 2.1.1 Kehv seisukord
Tõdemus
Ligi kolmandik meie ehituspärandist on väga kehvas või lausa avariilises seisukorras (ERR, 2020) (Talk & Raie, 2020). Kohalikel omavalitsusel ei ole alati piisavalt initsiatiivi, et aktiivselt antud valdkonnas tegutseda, puudub raha ja teadmus, et hallata ning organiseerida tegevust ehituspärandi ümber (Raie, 2015). Paratamatult nähakse seetõttu ehituspärandit pigem probleemina kui võimaluste allikana. Selline olukord omakorda tõstatab küsimuse, kuidas üldse läheneda ehituspärandile? Teisisõnu, mismoodi on võimalik mahajäetud ja kehvas seisukorras hooneid integreerida ühiskonda? Ehituspärandis ja muudes hüljatud hoonetes tuleks kulukate probleemiallikate asemel osata näha laia võimaluste ampluaad. Investoritel ning arendajatel on huvi hoonete rekonstrueerimiseks üldjuhul olemas, kuid tihtipeale jäävad ideed teostamata. Kindel on see, et ehitise või mälestise kehva seisukorda jätmine ei aita kaasa asukoha üldisele kuvandile ning pigem muudab järgnevad kinnisvara arendused keerulisemaks (Raie, 2015).
Mõju
Kui käia ringi mõnes väikelinnas, siis ei ole just ebatavaline vaatepilt, et mõni koht või hoone on hüljatud. Mahajäetud alad mõjutavad tihtipeale asula üldpilti ja nii külastajatele kui ka kohalikele endile võib tekkida tunne, et siin ongi kõik nii kehvasti (Rahandusministeerium, 2015). Tühjadel ning kehvas seisukorras hoonetel on kaudne negatiivne mõju ümbritsevale keskkonnale, mille vähene atraktiivsus võib ahelreaktsioonina mõjutada ka järgnevaid potentsiaalseid investeeringuid (Hackworth, 2016). Piirkonna pärlist võib tekkida vaidluste koht, kus alles siis, kui on juba liiga hilja, otsustatakse midagi ette võtta. Miskipärast on tänapäeval kombeks näha suuremat väärtust hoonetes alles siis, kui nad on maha jäetud või pool-varemetes (Vaikla, 2017).
Keerukus
Omanikud, kellel on soov midagi korda teha, võivad sattuda raskustesse, sest puuduvad vajalikud teadmised ja vahendid ning spetsialiste ei ole käepärast võtta. Seetõttu lahendatakse probleem tavaliselt uue hoone ehitamisega, sest seda nähakse lihtsama lahendusena. Samas, sellise kergekäelise otsustamise puhul unustatakse ära nii jätkusuutlikkuse ja ka sotsiaalmajanduslikud põhimõtted, mida ühe olemasoleva hoone kaasajastamine pakub. Paratamatult võib olemasoleva korda tegemine osutuda kallimaks kui uue ehitamine. Ainuüksi vanade detailide või näiteks akende korrastamine võib omanikule osutuda problemaatiliseks ning kulukamaks ettevõtmiseks, mistõttu omanikud loobuvad oma kinnisvara korrastamast (Ryberg- Webster, 2016). Seetõttu on väga tavapärane, kui omanikud lasevad oma kinnisvaral ära väsida, kuni tekib konkreetne põhjus ja võimalus hoone likvideerida. Juhul, kui õnnestub hoonestatud valdus ära osta, siis pigem eelistatakse hoone maha lammutada, kui korda teha.
8