Page 7 - Lihula viinavabrik

1 Sissejuhatus
Praegusel ajal, mil arhitektuurimaastik on üha enam liikumas standardiseerumise poole, on päevakajaliseks küsimuseks muutunud kasutusest välja langenud hoonetele uue funktsiooni leidmine. Tihtipeale on sellised ebastandardsed hooned osa meie ehituspärandist. Paraku on Eestis tänase seisuga ligi veerand ehituspärandist kehvas või lausa avariilises seisukorras. Üldjuhul soovitakse ehituspärandit päästa ja korrastada, kuid erinevate nõudmiste, vahendite ning üleüldise visiooni puudus on seda takistanud. Tüüpiliselt asuvad sellised hooned hääbuvates maapiirkondades ning kannavad mahajäetuna negatiivset imidžit. Ehituspärandi unustamist, teisisõnu aeglast lammutamist, peetakse üldise kuvandi parendamise eesmärgil heaks alternatiivseks lahenduseks, aga kas see peaks nõnda jääma? Uude Muinsuskaitseseadusesse sisse viidud muudatused peaks ehitiste rekonstrueerimise administratiivse poole vabamaks muutma. Küll aga võib nii kogukondade kui ka kohaliku omavalitsuse visiooni puudus jääda rekonstrueerimisel takistuseks. Tekib küsimus, millised on üldse need võimalused, kuidas säärastes tingimustes nii ehituspärandit kui ka ehituspärandist tekkinud väärtuslikku elukeskkonda päästa?
Käesolevas magistritöös on asukohana võetud fookusesse Lihula linn ning täpsemalt Lihula viinavabriku vare. Magistritöö eesmärk on leida jätkusuutlik lahendus Lihula viinavabrikule ning pakkuda Lihula linnale positiivne väljavaade, seda nii hääbuvale miljööväärtuslikule keskkonnale kui ka üleüldistele linnaelanike arvu kahanemisest tingitud kõrvalnähtudele. Magistritöö jaguneb temaatiliselt viieks osaks, kus esimeses neljas osas luuakse teoreetiline baas ning viiendas osas pakutakse lahendus nii Lihula viinavabrikule kui ka tehakse ettepanekuid Lihula ruumilise arengu kohta.
Esimeses osas analüüsin ehituspärandi problemaatikat, kirjeldan ehituspärandi ruumilist potentsiaali ja võimalust olla kogukonna siduv element. Seejärel uurin täpsemalt adaptiivse taaskasutuse metoodikat, mis tegeleb hoonete taasmõtestamisega. Adaptiivne taaskasutus on levinud Eestis, kuid peamiselt tööstuspärandi käsitlemisel. Metoodika leiab täpsema rakenduse arhitektuurse lahenduse välja töötamisel.
Töö teises osas keskendun asukohale, milleks on Lihula linn. Paraku seisab Lihula silmitsi erinevate probleemidega, kus linnaelanike arvu langus avaldab kaudset mõju linna arendustegevusele ja kohalikule kogukonnale. Uurin Lihula lugu ning tõstan esile Lihula arheoloogilise ja ehituspärandi väärtuse, kuid keskendun ka Lihula ajaloolistele traditsioonidele, mis peegeldavad Lihula eripära ja identiteeti.
Kolmandas osas toetun eelmistes osades käsitletud temaatikale ning selgitan võimalusi turismi arenguks Lihulas kui Lääneranna vallakeskuses. Ühtlasi avan ka toiduturismi temaatika ning kirjeldan erinevaid tänapäevaseid näiteid, kuidas on toiduturism, sh. alkoholiturism andnud piirkonnale lisandväärtust. Selle osa eesmärk on luua eeldusi ning võimalusi järgnevateks sammudeks, et kogukonna arenguks paremini kaasata kohalikke elanikke, luua töökohti ja uute võimaluste raames suunata investeeringuid olemasolevate pärandhoonete hoidmiseks ja kohaliku identiteedi säilitamiseks.
6