Page 57 - Lihula viinavabrik

Veini- ja siidritegu: Habaja viinavabrik
Kohalikul tasandil on kogukonnale oluline, et oleks võimalus öelda, et nende juurest on midagi pärit. Seetõttu võib ka kohalik väikeettevõtja julgustust saada, et oma tootega turule tulla. Näiteks on Habaja mõisakompleksis viinavabrik, mis jätkuvalt kasutuses alkoholi ja elamuste pakkumiseks (Pilt 24).
Habaja mõisa viinavabriku ehitusega tehti algust 1891. aastal. Enne Teist maailmasõda ehitati pööningule korterid. Nõukogude ajal kuulus Habaja mõis sovhoosile, mistõttu asus viinavabrikus sovhoosi saun. Pärast Eesti taasiseseisvumist kuni hoone erastamiseni, olid viinavabrikus korterid. Esialgu hakkas uus omanik Villy Palmets hobi korras koduveini valmistama, mida kohalikud kiitsid. Seejärel lõi ta oma ettevõtte ning hakkas Habaja viinavabrikus oma veini villima (Joonis viide) (Kolk, 2020).
Kuna Habaja viinavabrikus olid korterid juba olemas, siis kolis Villy sinna oma perega sisse. Selleks, et veini ja siidrit teha, piisas ainult viinavabriku ruumiprogrammi reorganiseerimisest, et tekitada tootmisala ning aktsiisiladu. Nii tootmine kui ladu on mahutatud ära umbes 30 m2 peale (Pilt 25, Pilt 26). Villy Palmets suutis tekitada ebatavalise olukorra oma brändi loomisel. Ühtpidi on viinavabrik ta perele koduks, kuid teisalt on see ka tootmishoone. Ettevõtte väiksus ning asukoha hubasus on ühed peamised tegurid, et selline sümbioos edukalt toimib. Tavapärase taproomi (Pilt 27) töötajate ja muude administratiivsete tegevuste asemel on perekond nädalavahetuseti kohviku ülalpidamisse kaasatud. Viinavabrikus on võimalik on teha lühikesi ekskursioone tootmisalal ning külastada parasjagu käimasolevat näitust, mille ruumid on endises pesuköögis. Tootmiseks vajaminev tooraine on pärit kohalikelt või ümbruskonna edasimüüjatelt. Üldjuhul ostetakse tooraine juba mahlana sisse (Palmets, 2020). Habaja viinavabrik on hea näide, kuidas ettevõtte toimimisse on kaasatud erinevaid osapooli kogukonnast.
Pilt 24 Habaja viinavabrik. Autori pilt
56