Page 59 - Lihula viinavabrik

5.3 Lihula viinavabrik
Lihula viinavabriku täpne ehitusaasta pole teada, see jääb 19. sajandi keskpaika. Sellegipoolest on võimalik täheldada 1823. aasta linnusemäe kaardil, et vallikraavi lõunapoolse otsa juures on olnud hoone, mis võis olla kunagine viinaköök. On võimalik, et läänetiiva võlvkelder pärineb endiselt hoonelt. Lihula viinavabrik oli sarnaselt mõisa peahoonele klassitsistlikus stiilis ehitatud paekivihoone. Esifassaadi kahekorruseline keskosa on tööstushoone kohta väga esinduslikult kujundatud. Taotletud on klassitsistliku portikuse muljet pilastrite, kolmnurkse frontooni ja segmentakendega. Lihula viinavabrik on üks suurejoonelisemaid ja esinduslikumaid selle hooneliigi esindajaid Eesti mõisaarhitektuuris (Kultuurimälestiste riiklik projekteerimise instituut, 1984).
Viina toodeti Lihula viinavabrikus kuni Eesti Vabariigi alguseni, sest iseseisvumisega monopoliseeriti viina tootmine ning Lihula viinavabriku destilleerimisseadmed otsustati maha müüa (Pilt 28). Sellele vaatamata ei jäänud viinavabrik kasutuseta. Peagi hakati seal hobusega vilja jahvatama ning hiljem Nõukogude Liidu perioodil kedrati seal villa, siis täitis see puidutöökoja funktsiooni ning lõpuks ehitati sinna ka paar korterit. Hoone pidi uute funktsioonide ning nõudmistega kohanema. Viinavabriku praeguses seisundis on selgelt välja loetav, et viinavabrikule on erinevaid osi juurde ehitatud. Juurdeehituste puhul on näha seintes eri perioodidel tehtud parandusi ning avade kinniladumisi, mis on loetav erineva müürilaotise tõttu (Pilt 29). Viinavabrik oli kasutuses kuni põlenguni 1983. aasta septembris. Põleng sai alguse puidutöökojast ning vabrik hävines täielikult, ainult müürid jäid püsti (Sits, 2021). Vabrik on tänaseni varemetes (Pilt 29).
Suur osa Lihula mõisa viinavabriku toodangust läks kohalikele müügiks ja tänu selle mõis ka rikastus. Tooraine tuli piirkonna põldudelt ning viinapõletamise jääk läks veistele söödaks. Sõltumata sellest, et viinategu oli talupoegadele teotöö, mängis viinavabrik ikkagi olulist rolli Lihula aleviku arengus kui ka erinevate läbirändajate kokku toomises. Seda ilmestab hulk kõrtsihooneid Lihula peatänava ääres (Mandel, 2021).
Lihula viinavabrik räägib lugu pidevast kohanemisest uute nõudmistega, tegu on ajas muutuva hoonega. Fotomaterjal ja ka pärast põlengut tehtud mõõdistus, toovad välja, kuidas hoonet on pidevalt täiendatud juurdeehitustega (Kukkur, et al., 1987). Mõni aken on kinni müüritud, mõni sein on maha löödud ning mõni trepp on juurde ehitatud. Viinavabriku varemetes näha, kuidas mõnes kohas on müürilaotus erinev või karniis jookseb juurde ehitatud mahust läbi. Sellised muutused aitasid viinavabrikut hoida tolleaegsetele elanikele tähendusrikkana, mis ühtlasi aitas viinavabrikul paremini säilida. Poleks põlengut olnud, oleksid seal täna tõenäoliselt siiamaani töökoda ning mõned korterid alles.
58