Page 50 - Lihula viinavabrik
P. 50

5.2 Tootmine tänapäeval
Tänapäevaste industrialiseeritud tootmisüksuste kõrval on eelmisel kümnendil üles kasvanud korralik käsitööõlle kultuur. Müügimahud kasvavad keskmiselt 20% aastas ning paljudel tootjatel on soov kasvada veelgi suuremaks ning vajadusel laieneda välisturgudele (Merila, 2019). Tänu käsitööõlle kiirele arengule on hoogu saanud erinevad käsitöösiidri, -veini ja muude peenemate napsude valmistajad.
Rohujuure tasandil on ruum tootmise ümber pigem teisejärguline, sest kõige olulisemad on erinevad seadmed ja mahutid, et midagi toota. Seetõttu on väga tavapärane, et mõni tootja on rajanud oma esialgse tootmise tühjas garaažis (Põhjala, 2021). Tootmismahu kasvades ning laienedes leitakse, et ennast tuleb paremini müüa, mistõttu kanda on kinnitanud ärimudel, kus tootmine ja baarimelu on viidud kokku. Ühelt poolt loob see läheduse alkoholi ning tootmisprotsessiga, kuid teisalt ka teatud eksklusiivsuse. Tegemist ei ole enam nii konkreetse toote kvaliteediga, vaid pigem juba elamusega, mistõttu ruum ja keskkond on oluline faktor meelelise elamuse kujundamisel (Murray, Foley, & Lynch, 2010). Üks selliseid kohti Tallinnas on Humalakoda, mis asub otse linna tuiksoonel, Balti Jaama turul ja kus õlle pruulimine toimub baarileti taga.
Samas on arenguid teistsuguste tootmiskontseptsioonide poole, kus lisaks tootmise lähemale toomisele pakutakse ka laiemaid vabaaja veetmise võimalusi ning erinevaid koolitusi, et õpetada külalisi ise oma siidrit või õlut valmistama. Näiteks, Veinivilla Valgejõe külas pakub võimalusi osaleda koduveini koolitusel (Veinivilla, 2021). Taani arhitektuuribüroo COBE pakkus välja uue kontseptuaalse lahenduse Lervigi pruulikojale, kus endisele sadamakaile loodi uuenduslik vabaaja keskus, mille südameks oli käsitööõlle pruulimine (Leardi, 2017). Tavapärane tootmine üldjuhul ei nõua ilusat ruumi, kuid kui eesmärk on tootmisprotsessi näidata ning eksponeerida, siis võiks see olla esinduslik (Pilt 20).
Käsitööõlle kultuur Eestis on pärit välismaalt, kuid Eesti kontekstis on see sellegipoolest olulne, sest see on vähe levinud. Sama on toimunud ka mustlaspruulimise arenguga Eestis. Mustlaspruulimise puhul ei ole tegemist enam tootmispinda omavate pruulikodadega, vaid õllepruulija või isik, kes soovib, et talle õlut pruulitaks, rendib kokkulepitud ajaks pruulikoja ruumid. Selline paindlik õlle tootmine võimaldab justkui rännata ringi erinevate pruulikodade vahel ning toota vastavalt nõudlusele. Sarnaselt on toiminud Anderson’s Craft Brewery, kes peale pikemat mustlaspruulikojana tegutsemist lõpuks piisavalt kasvas, et endale oma pruulikoda teha (Pilt 19) (Delfi, 2020). Koroonapandeemia ajal on inimeste huvi koduse alkoholi tootmise vastu suurenenud, sest soovitakse ise katsetada ja proovida. (Veskus, 2020).
49





























































































   48   49   50   51   52