Page 48 - Lihula viinavabrik

19. sajandi keskel kehtestas tsaaririik aktsiisiseaduse, mis seadis suuri nõudeid tööstusruumidele, seadmetele ning valmistoodangule (Tiivel, 2009). Sellest tingituna polnud väikesed viinaköögid, kus pruuliti ka õlu, enam mõistlikud ning olid sunnitud suurendama tootmismahtu ja laienema viinavabrikuteks. Seda illustreerib selgelt asjaolu, et 19. sajandi lõpuks oli Eestis 527 viinaköögist järel vaid pooled ning neist enamus Põhja-Eestis (Skeem 14), kus oli valminud Peterburi-Tallinna raudteeliin (Tiivel, 2009). Seetõttu on viinavabrik Lääne-Eestis ning saartel iseenesest ainulaadne ning sealne toodang läks ka peamiselt kohalikku tarbimisse (Kahk, 1992). Samas jällegi oli viinapõletamine üks Mahtra sõja põhjustest, sest on teada, et mäss läks lahti seetõttu, et talupojad keeldusid järjest kasvanud abiteokohust täitmast, aga viinapõletamine ja sellega seotud tööd moodustasid abiteost suure osa (Tiivel, 2009). Tarvidus viinavabrikute järele kahanes Eesti iseseisvumisel, sest turg Venemaaga katkes ning toodangu maht ületas kõvasti kodumaa endi vajaduse. Lisaks võeti vastu 1920. aastal „kuiv seadus“, mis vähendas vajadust alkoholi järele veelgi (Kirm, 2015). Väiksemad ning nõrgemad viinavabrikud kaotasid oma esialgse funktsiooni, seadmed müüdi maha ja kui võimalik, siis kohandati hooneid ümber uute funktsioonide täitmise eesmärgil, sest tegemist oli tööstusruumidega. Säärase nihke tõttu tootmismaastikul on viinavabrikute üleüldine saatus pigem nukker.
Pilt 23 Viina põletamine.
Allikas: Ajapaik, Johann Kokla fotoalbum, ERM
47