Page 47 - Lihula viinavabrik

5 Alkoholi tootmine 5.1 Viinavabrikute lugu
Alkoholi tootmine ja tarbimine on ajalooliselt Eesti kultuuriloos olnud alati tähtsal kohal. Mõdu on kasutatud maksevahendina ning viin on olnud arstimi staatuses. Õlu oli tavapärane jook janu kustutamiseks ning pidupäev alkohoolsete jookideta oli mõeldamatu (Põltsam-Jürjo, 2020). Põhjasõjaga avanes uus turg Venemaaga ning sellest tingituna sai ka jõulise tõuke viinatööstus Eestis. Sellest muutusest kuni Eesti iseseisvumiseni sõltus Eesti ja Liivimaa mõisate rikkus suurel määral piiritusekaubandusest tsaariaegse Venemaaga. Iseenesest oli alkoholi tootmine ning müük mõisnikele alati oluline tuluallikas olnud, kuid uue turu avanemisel saavutas tootmine suure mastaabi (Tiivel, 2009). Viin ja õlu muutusid tavalisemaks ja kättesaadavamaks. Viina toodeti peamisel sellepärast, et samast ühikust toorainest sai rohkem tulu viina kujul kui õlle kujul. Lisaks aitas viinapõletus mõisatel üle saada söödapuudusest. Viinaköök oli üsna tähtis mõisakompleksi juurde kuuluv kõrvalhoone. Umbes ühe kolmandiku kasutatud vilja kaalu ulatuses sai tagasi praaga näol, mis läks edasi söödaks härgadele ja veistele (Kahk, 1992). Tavaliselt tuli talupoeg oma viljaga viinakööki kohale, et see ise teotöö korras ära destilleerida. Juhul kui viinast puudu jäi, siis talupoeg pidi pärast ise viljaga tasa maksma.
Skeem 14 Eesti viinavabrikud. Autori koostatud. Andmed: Muinsuskaitseamet
46