Page 13 - Lihula viinavabrik

2.2 Adaptiivne taaskasutus 2.2.1 Mis on adaptiivne taaskasutus? Taasmõtestamine
Hoonete taaskasutus ei ole oma olemuselt midagi uut, sellega on tegeletud juba aegade algusest saadik – isegi kui hoone oli oma kasutusperioodi minetanud, siis vähemalt lammutusjärgne kõlbulik materjal leidis endale üldjuhul uue rakenduse. See, mis oli toona iseenesest mõistetav, et alati saab parandada ning ehitusmaterjali taaskasutada, on täna muutunud uuesti kõnealuseks teemaks. Ehitiste puhul tähendab taaskasutus mitut erinevat asja, mistõttu on ehitusvaldkonnas kasutusel mitmekesisem terminoloogia. Ehitiste puhul saab eristada renoveerimist, restaureerimist ja konserveerimist. Termineid kasutatakse vastavalt olukorrale ning see kirjeldab eelkõige lähenemist konkreetsele objektile (Rogers Merlino, 2018). Edasiarendust nendest terminitest nimetatakse adaptiivseks taaskasutuseks. Adaptiivne taaskasutus käsitleb nende mõistete erinevaid põhimõtteid, kuid loob nende pealt laiema platvormi, millega on võimalik paindlikumalt olemasolevat hoonet käsitleda (Wong, 2017). Adaptiivse taaskasutuse puhul on üks olulisemaid nüansse olemasolevale uue funktsiooni andmine ning seeläbi olemasoleva hoone taasmõtestamine. Olemasoleva hoone integreerimine uuega aitab luua kontekstirikkamat ruumi, mille põhiline lähtepunkt on uue taktitundeline sidumine vanaga (Vaikla, 2017).
Adaptiivse taaskasutuse strateegia on tihedalt seotud ka jätkusuutlikkusega, sest sõltuvalt objektist tähendab olemasoleva integreerimine uuega vähemat energia- ning materjalikulu (Ott, 2018) (Yair, Rokia, & Dejan, 2018). Lisaks aitab sellisel viisil kaasajastamine väga kehvas seisukorras olevaid hooneid tänapäevasel viisil esile tõsta. Seeläbi on võimalik pikendada vana hoone eluiga, mis omakorda aitab säilitada olemasoleva keskkonna üldkuvandit.
Paindlikkus
Tänapäevane arusaam ehituspärandi kordategemisest sisaldab eelkõige väga staatilist lähenemisviisi, kus mõeldakse pigem olemasoleva hoone raamides ning nähakse väärtust mingi ajahetke külmutamises. Ometi on meile selline mõtteviis tekkinud kuigi alati pole nii olnud. Pidevast muutumisest ja paindlikkusest on Austria kunstiajalooline Alois Riegl oma essees „The Modern Culture of Monuments“ mõtlemapanevalt kirjutanud: “Kaasaegne inimene ei saa esteetilist rahuldust mitte teose heast säilivusest vaid järjekindlast ja lakkamatust muutumisest.” See peegeldab selgelt situatsiooni, kus läbi aegade on hoonetesse suhtutud pigem adaptiivselt kui täiesti staatiliselt (Riegl, 1903). Arhitektuuriajaloolane Dell Upton on oma artiklis „Tradition of Change“ välja pakkunud paindlikuma ning adaptiivsema lähenemisviisi, mida tänapäeval mõistame adaptiivse taaskasutusena (Upton, 1993). Adaptiivse taaskasutuse juures on paindlikkus üks kõige olulisemaid tegureid, sest ehituspärandi puhul on iga objekt ning iga olukord oma ajaloo, konteksti ning ruumilises struktuuris alati unikaalne (Vaikla, 2017).
12