Page 37 - Lihula viinavabrik

Nähtamatu ruum
Nähtamatu ruum on midagi sellist, mida me füüsiliselt ei näe, kuid ometi tajume. See tekib siis, kui inimesed tulevad kokku, et midagi teha – see tekib iseenesest. Tihtipeale on nähtamatu ruumi tekke põhjuseks erinevad sündmused, need võivad olla tähtpäevad, mälestamised, kohtumispaigad või isegi pidupäevad. Tegemist on ruumiga, mis on alustalaks kogukonna sotsiaalse niidistiku loomisel (Block, 2008). Juhul, kui selline ruum puudub, siis on lõhestatuse või sotsiaalsete suhete katkemise võimalus suurem ning võib põhjustada sotsiaalset eraldatust. Pärast Nõukogude liidu lõppu on meie ühiskonnas toimunud järsk muutus, eriti toona põllumajanduslikes väikelinnades, mille tulemusel kasvas kihistumine nii sotsiaalsel kui ka majanduslikul tasandil (Annist, 2011). Lihulas on toimivad hobiklubid, kuid puudub konkreetsem omavaheline suhtluspaik – praegu on selleks toidupood. Inimesed on koondunud oma väiksematesse sõprusringkondadesse ja on uutele väljavaadetele kinnised, sest oodatakse, et kohalik omavalitsus korraldab selle nende eest ära (Pikkmets, 2020). Sellise ootuse kaudseks mõjutuseks on asjaolu, et nõukogude ajal asus Lihulas üks suur majand – Lihula Sovhoos, mida toetas KEK, nemad korraldasid kõik asjad Lihulas: andsid tööd, ehitasid majad ja korraldasid kultuurielu.
Kokkupuude
Ühise huvi, sama elupiirkonna ja ühise eesmärgi nimel tegutsevad inimesed koonduvad tihtipeale kokku, sest neil on soov kuuluda kuhugi (Säästva arengu sõnaseletusi, 2020). Kogukond on hea vahelüli uute sidemete loomisel ning aitab luua tunde, et oled osa millestki enamast. Individualiseerimise suurenemine tänapäevases ühiskonnas loob eeldused tulevikus, kus üha enam hakatakse otsima võimalusi kuhugi kuulumiseks (Ader, 2019). Kogukond on sotsiaalne võrgustik, mida on hakatud üha enam välja tooma kui universaalset vahendit, kuidas kahanevaid ning ääremaastuvaid piirkondi turgutada (Bioneer, 2017).
Sellegipoolest tuleb suhtuda kogukonda kriitiliselt. Kinnisem kogukond võib potentsiaalseid uusi kogukonna liikmeid pigem tõrjuda, kui vastu võtta (Müürileht, 2015). See võib juhtuda siis, kui kogukonna moodustavad ainult need inimesed, kes on olnud sunnitud jääma (Bioneer, 2017). Kui ääremaa ei paku häid võimalusi elatise teenimiseks, siis paratamatult hakatakse seda mujalt otsima. Töine pendelränne ehk maal elamine linnas töötades vähendab veelgi sotsiaalset sidusust kodukoha suhtes (Annist, 2011).
Jaani kõrts
Tänaseks on Jaani kõrts ainus säilinud ajalooline Lihula kõrts (viide pilt 20a). See asub Lihula peatänaval toidupoe juures. Tegemist on miljööalal oleva hoonega, mis praeguse seisuga on kasutusest väljas. Nii ehituspärandi säilivuse kui ka tänavaruumi elavdamise vaatenurgast on oluline, et kõrtsihoone leiaks endale kasutuse.
Magistritöös on ühe osana kaasatud Jaani kõrts. Nii ehituspärandi vaatenurgast kui ka tänavaruumi kuvandi mõttes on oluline, et Jaani kõrts leiaks endale kasutuse. Ka teised tänava hooned on kehvas seisukorras (Pilt 16). Seda nii Lihula peatänava keskuses kui ka servades (Skeem 9).
36