Page 24 - Lääneranna Teataja 2021/38 ja Lumehelbeke 2021/2

LÄÄNERANNA TEATAJA / Nr 4 (38) 2021 21
4
LÄÄNERANNA NOORTELEHT 2021/2 LUMEHELBEKE
Piret Vester psühholoogi tööst
Alates 2006. aastast.
Kui tekib tunne, et ei oska, siis leian la- henduse või spetsialisti, kes oskaks ai- data, ja suunan noore edasi. Eesmärk on ikkagi see, et abivajaja ka abi saaks.
Carmen-Katriine Särak Kulla Saatmäe
Lääneranna Lumehelbekese toimetaja Lääneranna Lumehelbekese toimetaja
Piret Vester on meie valla noortele tuntud psühholoog, kes on nii mõnelegi probleemide lahendamisel abikäe ulatanud. Meil avanes hea võimalus esitada Piretile mõned küsimused, et saada tema tööst ja elust rohkem teada.
Kui kaua olete psühholoogi tööga tegelenud?
Kas te tunnete ka ise mõnikord viha ja kuidas sellega tegelete? Milliseid soovitusi teistele selles osas jagate?
oskuste vähesuses probleemi suhtes, vaid hoopis selles, et minu vastas olija ei ole valmis koostööd tegema, ise panusta- ma.
Mis viis Teid selleni, et otsustasite just psühholoogia eriala valida?
Viha tunnet olen võib-olla mõnel korral elus tundnud. Ei ole vihastaja – see on tarbetu närvirakkude raiskamine, suure koguse stressihormoonide vabanemine. Vihastamine on inimlik reaktsioon, vahel ka vajalik. Probleemide lahendusteni ei vii, pärsib hoopis ratsionaalset mõtle- mist ja võib mõne olukorra muuta palju hullemaks. Vihastamisele eelneb alati terve rida pisikesi märke, et vihahoogu ära tunda. Siis tasuks hetkeks aeg maha võtta, minna teise ruumi, hingata mõned korrad sügavalt. Kui võimalik, siis mõelda, miks see tunne tekkima hakkab ja kas sel- lel ikka põhjust on. Mis selle tunde vallan- das? Sügavamalt viha ja vihastamisega te- geleda on vaja siis, kui inimene tajub seda enda ja teiste jaoks probleemina või vahel isegi ohtlikuna.
Esialgu oli selleks kindlasti uudishimu ini- mese, inimeste mõtlemise ja käitumise suhtes ning palju-palju mikse. Siis ei olnud aga veel mingit teadmist ei psühholoo- giast ega psühholoogidest. Keskkooli ajal kujunes välja kolm eriala, mis mind huvita- sid, üks neist psühholoogi oma. Akadee- miliste õpinguteni läks aga veel aastaid aega.
Kuidas näete psühhiaatrilise abi kätte- saadavust Eesti alaealistele?
Mis teid psühholoogi töö juures hoiab ja kas võtate seda üldse kui tööd?
Kuidas kirjeldaksite oma tööd 5-aas- tasele lapsele?
Endiselt uudishimu inimese suhtes, sise- mine vajadus. See on nii töö kui kutsumus.
5-aastased on erinevad. Nii lähtuvad ka seletused alati konkreetsest lapsest. Üldiselt tegelen inimeste tunnetega (kurbus, hirm, viha, häbi, kadedus ja veel teised tunded), aitan inimestel nende tunnetest paremini aru saada, leida koos lahendusi, kuidas nad saaksid ennast pa- remini tunda. Kui on mured, siis aitan mu- rest aru saada ja seda kergemaks muuta või sellest päris lahti saada.
Kas annate iseendale ka samamoodi nõu nagu teistele?
Kui palju saate teha oma tööd prae- guses olukorras ehk siis koroona ajal?
Iseendale ma nõu ei anna. Vajadusel kasu- tan küll oma teadmisi.
Koroona ajal on muutunud see, et palju nõustan interaktiivselt, läbi Zoomi või Skype’i keskkonna. Kirjutades või siis osa- de õpilastega ka koolis silmast silma koh- tudes. Olukord, millele saab lahenduse leida – kui on vajadus ja soov. Lahenduse leiab, kui on vajadus.
Mis on teie „esmaabikarbis” kui ras- kesse olukorda satute?
Seal on minu vanaema tarkused, kogemu- sed, usk endasse, jonnakus ja usaldus.
Kui palju noori teie juures käib?
Kas oskate anda mõne soovituse, kuidas oma vaimset tervist paremini hoida?
Kuidas hoiate end tervena, kui muud- kui teiste inimeste muresid kuulate? Kas mõtlete teistele inimestele ka töövälisel ajal?
Umbes neljakümne ringis.
Tasakaalu saavutamine ja endast hoo- limine on võtmesõnad. Peale õppimist peaks olema piisavalt puhkeaega, öist und. Toitumist ei tohi ära unustada. Jäl- gima peaks ka seda, mida süüa – nii keha kui aju vajavad täisväärtuslikku toitu. Pla- neerimine on oluline tegevus – raamistik, mis aitab tegutseda ja annab ka rahulo- lutunde, kui plaanitu tehtud saab. Leida igas päevas veidi aega lemmiktegevusele. Keskenduda positiivsele, mitte negatiiv- sele. Suhelda teistega – ka praeguses pii- rangute olukorras leiab selleks võimalu- se. Saab suhelda helistades või kirjutades, on võimalus suhelda ka silmast silma läbi ekraani, õues kohtudes.
Tööd püüan koju kaasa mitte võtta. Mu- red, millest kuulen, on teiste mured, mil- le leevendamisse ja analüüsimisse saan anda oma panuse, teadmised. Ma ei võta neid muresid üle. Saan vaid aidata teistel näha oma murede taha ja leida lahendus- võimalusi. Teistele – kui mõtlete minu vastuvõtul käijaid – inimestele mõtlen ma muidugi vahel ka töövälisel ajal, aga mit- te probleemidest lähtuvalt. Probleemide taga on siiski imelised inimesed, kelle hetkeseis on selline, et nad on sattunud minu vastuvõtule. Vahel mõtlen muidugi ka probleemidest lähtuvalt.
Kuidas üldiselt lapsevanemad sellesse suhtuvad, kui laps/noor teie juures käib?
LÄÄNERANNA LUMEHELBEKESE TOIMETUS
TOIMETAJAD
KEELETOIMETAJA - ANU ROOSENIIT (OÜ KEELETOIMETUS) PRINT - NELLIPRINT
LÄÄNERANNA NOORTEKESKUS PENIJÕE TEE 2,
LIHULA 90304
KARMEN PIKKMETS, MAREENA METSMAA, INDREK KIVISALU, CARMEN-KATRIINE SÄRAK, KULLA SAATMÄE
E-POST - NOORTEKESKUS@LAANERANNA.EE
Kui Sulle on silma jäänud mõni sündmus, mida võiks kajastada, või noor, kelle tegemistest kirjutada, anna sellest palun teada noortekeskus@laaneranna.ee
LEIA MEID INSTAGRAMIS @LAANERANNALUMEHELBEKE
Üldine suhtumine on hea. Valehäbi ja kummalisi eelarvamusi jääb õnneks aina vähemaks.
Kas vahel tekib ka tunne, et te ei oska noort tema mures kuidagi aidata?
Sellist kogemust mul oma praktikas olnud ei ole. On aga mõni selline, kus koostöö ei õnnestu, kuna on sobimatus muul tasan- dil. Alati ei pruugi olla põhjus teadmiste/
Hea, et see võimalus on, kuid võimalusi võiks olla kordades rohkem, sest kui on vajadus tekkinud, siis üldjuhul peaks ka päris kiiresti tegutsema. Paraku on oote- ajad liiga pikad, spetsialiste ei jagu. Väi- kestes kohtades seda enam.